Kindral Choi Hong Hi käsitlus Taekwon–do ajaloost

Kuigi võitluskunstide algallikad on ümbritsetud teatava salapäraga ei ole kahtlust, et väga ammustel aegadel on inimene kasutanud käsi ja jalgu enda kaitsmiseks. Võttes need liigutused ja määratleda need kui Taekwon–do, siis oleks võinud iga maa pretendeerida selle leiutamisele. Taekwon–do nagu seda käesoleval ajal praktiseeritakse ja käsivõitluse iidsete vormide vahel eksisteerib järjepidevus. Kaasaegne Taekwon–do erineb märkimisväärselt teistest võitluskunstidest. Mitte ükski võitluskunst ei ole täiusliku ja efektiivse tehnika viimistlemisel suutnud sellega tegelejat nii igakülgselt arendada kui Taekwon–do. Teooria, terminoloogia, tehnilised võtted, ettevalmistussüsteemid ja –meetodid, eeskirjad, praktilised aspektid ja vaimsed saavutused on läbitöötatud, teaduslikult põhjendatud ja süstematiseeritud.

Seega oleks viga lugeda ükskõik millist liikumist, mis kasutab käsi ja jalgu enesekaitse eesmärgil Taekwon–doks. Ainult need, kes kasutavad tehnikat, mis rajaneb autori põhimõtetel, teoorial ja filosoofial, võivad lugeda ennast inimesteks, kes õpivad Taekwon–dod.

 

Millal ja kus sai alguse Taekwon–do?

choihonghi

Asjaolude sunnil avanes mul võimalus asutada ning arendada seda võitluskunsti. Algul õppisin ma võitlusviisi nimega Taek–kyon. Peale seda möödus minu kodumaal 36 kurba okupatsiooniaastat, mille vältel oli mul võimalus õppida Jaapanis Karated. Peale Korea vabastamist 1945. a. õnnestus mul, kui ühel Lõuna–Korea relvajõudude asutajal, saada privilegeeritud ametikoht. See andis mulle loomeindu ja võimu võtta Taekwon–do kasutusele relvajõududes, vaatamata raevukale vastuseisule.

Taekwon–do muutumine võrdlemisi lühikese ajaga rahvusvaheliseks võitluskunstiks sai võimalikuks tänu paljudele faktoritele. Kaasaegse ühiskonna pahed (moraalitus, korruptsioon, ahnus, egoism, jne.) tekitasid vaimse vaakumi. Taekwon–do osutus kõigest sobivamaks, et kompenseerida järjest kasvavat tühjusetunnet, usaldamatust ja meeleheidet. Nendel julmadel aegadel tundsid inimesed vajadust ennast kaitsta. Kõik eelnev viis selleni, et Taekwon–do eelised leidsid üldise heakskiidu. Lisaks sellele, et ma olen Taekwon–do asutaja ja propageerija, paranes ka minu ühikondlik positsioon ja jumala poolt antud tervis. Võitluskunstidega tegelemine on minu tervisele väga kasuks tulnud. Kui ma olin 15–aastane, siis soovitas minu kalligraafiaõpetaja mul hakata tegelema Taek–kyoniga. 1938.a. mõned päevad enne seda, kui ma pidin lahkuma Koreast ja suunduma Jaapanisse õpinguid jätkama, toimus sündmus, mis muutis võimatuks minu tagasipöördumise koju ilma kättemaksukartuseta. Jaapanis elades sain ma Karates musta vöö. Tundes, et omandatud teadmised on piisavad kaitsmaks mind nende eest, kes võiksid mulle kahju teha, otsustasin ma Koreasse tagasi pöörduda ning ajapikku sai minust vabadusliikumise asutaja. See vabadusliikumine on seniajani tuntud kui Phönjani tudengite sõjaline liikumine. Nii nagu on juhtunud mitmeid kordi inimkonna ajaloos, sarnaselt teiste tulihingeliste patriootide tegevusele, kutsus ka minu tegevus esile võimude raevu, mille lõpptulemusena sattusin ma Jaapani sõjaväevanglasse.

Jaanuaris 1946. a. määrati mind Korea–Rahvavabariigi relvajõudude nooremleitnandiks ja suunati Chola Kambo provintsi Kwandhu neljanda jalaväepolgu komandöriks. Hakkasin füüsilise ja vaimse kasvatuse eesmärgil sõduritele Karated õpetama, kuid peatselt taipasin, et meil on vaja välja arendada uus võitluskunst, mis ületaks nii tehniliselt kui ka vaimselt Jaapani Karated. Ma olin veendunud, et sellise kunsti omandamine kogu maal aitab mul pidada vannet, mille andsin enda mõttekaaslastele, kellega olin jaganud jaapani vangistust. Ma ütlesin toona, et põhjus, miks meie rahvas jaapani okupantide pärast nii kannatab, on selles, et meie valitsus ei suutnud riiki arukalt juhtida. Nad ekspluateerisid rahvast ja andsid lõpuks riigi võõrale võimule juhtida. Kui me peaksime kunagi vabaduse ja sõltumatuse saavutama, ärge pürgige võimule, vaid pühendage ennast nende juhtimisele, kes parajasti võimul on. Sellest ideest juhindudes hakkasin ma 1946. a. märtsist uut tehnikat süstemaatiliselt arendama. 1954. a. lõpuks olin ma uue Korea võitluskunsti viimistlemise peaaegu lõpetanud ja 11.  aprillil 1955. a. panin ma sellele nimeks Taekwon–do.

Vaimsel tasandil on Taekwon–do välja kasvanud idamaistest eetilistest traditsioonidest ja moraalsetest põhimõtetest, kuid loomulikult ka minu filosoofilisest maailmakäsitlusest.

Kuigi mu kasv on ainult poolteist meetrit, olen ma uhke selle üle, et olen suutnud elada ranges vastavuses enda moraalsete veendumustega. Ma püüdsin hirmu tundmata võidelda õigluse eest ja olen veendunud, et see on olnud võimalik ainult tänu võimsale jõule ja võitmatule vaimule, mille omandasin Taekwon–doga tegeledes.


Taekwon–do tehnika baseerub tänapäeva teadussaavutustel, olles tihedalt seotud Newtoni füüsikaga, mis õpetab meid ilmutama maksimaalset võimsust. Samuti on kasutusel sõjalised põhimõtted, nagu seda on kaitse– ja ründetaktika. Siinkohal tahaksin rõhutada, et kuigi Karate ja Taek–kyon olid kasutusel minu õppeprotsessis, erineb Taekwon–do siiski kõigist maailma võitluskunstidest.

1959. a. juhtisin ma sõjaväelaste gruppi Taekwon–do demonstratsioon–esinemisel välismaal. Me käisime Lõuna–Viet-Namis ja Taiwanil. Need olid Korea ajaloos esimesed omataoliste visiitide hulgas, mis viisid mind mõtteni rikastada tervet maailma vaimsete väärtustega, mida valdasin Taekwon–do kujul. Ma kujundasin välja peamised ideaalid, mille poole peaks Taekwon–doga tegeleja püüdlema:

1. Arendades kõrgemat teadvust ja tugevat keha, jõuame alati rahuliku lahendini, jäädes alati õigluse poolele.
2. Me ei tee erandeid suheldes vaimult lähedaste inimestega, vaatamata nende usulistele, rassilistele, rahvuslikele või ideoloogilistele piiridele.
3. Me pühendume rahuühiskonna rajamisele, mis tugineb õiglusel, usaldusel ja inimlikkusel.


Mina pühendan ennast Taekwon–do propageerimisele kogu maailmas, pühas lootuses, et sellest saab üks minu jaotatud kodumaa ühinemisvõimalus.

Taekwon–do õpetus koosneb kahest osast: vaimsest distsipliinist ja tehnika täiustamisest.

Kuivõrd inimvaimsus paikneb kuskil meta–füüsilistes avarustes, siis on üsna keeruline seletada, mida ma mõtlen "vaimse distsipliini" all. Arvan, et inimvaimsust ei saa katsuda, näha või kuulda. See on laiem kõigest, mida võime endale ette kujutada ja selles plaanis osutun ma ise õpilaseks, osaledes jätkuvas ning lõputus teadmiste omandamise protsessis.

Ma lisasin oma mõtteviisi ja arusaamadega Taekwon–do vaimsuse igale liikumisele ning kujutletava vastasega võitluskompleksidele. Lugedes ennast tõelise Taekwon–doga tegelejate hulka, siis me austame seda kunsti nagu me austame iseennast ja ei kasuta seda kunagi valedel eesmärkidel. Taekwon–do kujutletava vastasega võitluskomplekside nimetused on loodud eriti eredate isiksuste nimedest, keda Korea ajalugu on sünnitanud enam kui 5000 aasta vältel.

Õige arusaamine seab inimesed fakti ette, et Taekwon–do on võitluskunst, mida saab kasutada õiglastel eesmärkidel ainult enesekaitseks. Ajaloos ei ole näidet, et Korea relvajõude oleks kasutatud kõrvalalade hõivamiseks või mingitel muudel eesmärkidel peale rahvusliku kaitse.

Minu poolt on koostatud hulgaliselt tehnilisi võtteid, mida võib praktiliselt igas olukorras kasutada. Need võtted põhinevad järgmistel alustel:

1. Kõik liigutused peavad olema viimistletud nii, et neist saadav maksimaalne kogus energiat oleks vastavuses biomehhaanika põhimõtetega.
2. Alustõed, millel põhinevad tehnilised võtted, peavad olema sedavõrd arusaadavad, et isegi need inimesed, kes Taekwon–doga ei tegele, võiksid eristada õiget liikumist valest.
3. Iga liigutuse kõrvalekalle tasakaaluasendist ja kinemaatika peab olema täpselt määratletud, et saavutada efektiivsem kaitse või rünnak.
4. Iga tegevuse eesmärk ja abinõu selleni jõudmiseks peab olema selge ja lihtne, et kergendada Taekwon–do õppimise ja õpetamise protsessi.
5. Õppemeetodid peavad olema nii otstarbekad, et kõik inimesed võiksid Taekwon–do eelisest ise aru saada.
6. Möödapääsmatu on õige hingamise omandamine, mis suurendab kiirust ja vähendab väsimust.
7. Rünnakut peab olema võimalik suunata suvalisse eluliselt tähtsasse kehapunkti ja kaitse peab vastu pidama suvalisele rünnakule.
8. Igasugune ründav tegevus peab olema selgelt määratletav ning lähtuma inimkeha anatoomilisest eripärast.
9. Iga harjutuse mõtteks on Taekwon–do kujundamine selliseks rahulduse allikaks nagu seda on sport ja puhkus.
10. Traumadest ja tervisehäiretest hoidumiseks on tähtis hea keskendumine.
11. Iga liigutus peab olema harmooniline ja rütmikas ning esteetiliselt nauditav.
12 Kujutletava vastasega võitlemisel peab inimese iga liigutus väljendama tema iseloomu ja kõlblust selle auks, mille vääriline ta on.


Nende aluste järgimine on just see, mis muudab võitluskunsti Taekwon–do tõeliselt nauditavaks esteetiliseks kunstiks, teaduseks ja spordiks.